Halti suusamatk

Suusamatk Haltile on olnud juba mitmendat aastat meie aprillikuine hooaja lõpetamine. Vahel küsitakse, et kas ise ära ei tüdine kui kuskil nii mitmendat korda käia. Kui tegemist on nö “sinu kohaga”, siis vastus on üldiselt “EI”. Pigem isegi vastupidi, mida rohkem käia, seda armsamaks saab ja tunned rõõmu asjadest, mis ei muutu ja igal aastal sind samamoodi tervitavad.

Näiteks sinna sõites ja sealt tagasi sõites on paarsada kilomeetrit enne Kilpisjärvit Sannan Putiikki pood-kohvik. Tegemist on justkui Lapimaa Temuga, kus saad osta kõike, mida parasjagu vaja ja seda ka, mida vaja ei ole - Peipsi rääbisest kohaliku käsitööni. Lisaks veel kahvi ja munki, ilmselt soodsamalt kui kusagil mujal maailmas (aastal 2024 oli 1 eur, nüüd on 50 senti). Kõige ehedam on muidugi poepidaja, kes kõigiga juttu ajab ja uurib, et kuidas elu läheb, kas sul on peika või pruut, kas mees on hea, kas lapsed on kasvanud, kellele kingituse viid jne. Ostes sealt Kuksa (soomlaste puidust joogikruus) saad lasta sinna nime peale kõrvetada. Poenaine ise oma kätega kõrvetab nime sinna peale (ikka selle vanakooli kõrvetusmasinaga). Lisaks on meil olnud seal ikka põnevaid kohtumisi - kohalikud eestlased, teised matkalised ja soomalsed , kellega on ühised tuttavad eestis jne. Seal poes küll ei saa öelda, et põhjamaa rahvad oleks kinnised ja ei taha võõrastega suhelda.

Lisaks on meil ka Kilpisjärvil tekkinud omad sõbrad, kes teevad seal mootorsaani tuure. Anname neile ikka teada, kui sinna kanti läheme, kohtume ja teeme juttu ning vajadusel saame neilt abi. Ka seekord aitasid nad transportida ühel pikal matkapäeval Helenit, kellel villid ei lasknud enam suusatada. Lisaks tõi Mikko meile kala:).

Ja muidugi on ikka ja jälle erilised need hunnitud lumemaastikud. Mis mõneti on ju tühi valge väli, aga teisalt on seal sees nii palju, et ei väsi vaatlemast. Kuigi juba kolmandat korda, siis üha enam tekib tunne, et seal on nii palju avastada. Ja eks ilm määrab ka palju, milline see tuttav maastik parasjagu näib või tundub, millise teekonna saad valida, millises tempos liikuda või tuleb hoopis hütipäev teha.

Seekord oli ilmaga suur vedamine. Esimesed pöevad olid pilvised, teine-kolmas päev isegi parasjagu tuuline (aga ei midagi sellist, mille pärast oleks pidanud tormipäeva pidama). Edasi oli puhas päikesepaiste ja üsna tuulevaikne. Isegi Halti mäe otsas oli selge vaade ja nii soe , et saime seal pikniku pidada ja veetsime omajagu pikalt aega.

Kuna ilmad olid head saime teha mitmeid kõrvalepõikeid põhirajalt. Vaatasime üle jäätunud kose, käisime jões ujumas ja suusatasime klaasja jääjärve peal. Ühtegi nö “tormipäeva” seekord polnud, liikusime iga päev omajõul edasi ning ööbisime täpselt nendes hüttides, mis olid meil ette broneeritud (varem pole see päris nii läinud).

Õhtud olid nagu ikka - pikad ja rahulikud. Võimalusel nautisime pikka õhtust päikest, mis loojus alles peale üheksat. Hütis olles jutustasime, lugesime läbi kõik raamatud ja töötlesime kaasasolevate ajalehtede artiklid korralikult läbi. Selline “lihtsalt olemine” on selliste suusamatkade üks parimaid osasid, mitte just sageli pole kodustes tingimustes taolisi hetki.

Meeldejäävad olid ka söögid ja eriti salatid. Meil oli kaasas terve hulk külm-kuivatatatud juurvilju ja köögivilju (aitäh meie armas Raadiko talu!) ning avastasime, et eriti head salatid saab kui leotada neid kuivatatud kapsaid-kaalikaid-porgandeid vees ning maitsestada õli, majoneesi ja maitseainetega. Täiesti ideaalne värske salat!

Muidugi peab taaskord kiitma matka seltskonda! Ei tea, mis nende inimeste peas toimub, kes tulevad kevadel lumeväljadele seiklema. Olgu mis on, aga mingi meeletuma hea energia, vaprus ja huumorimeel on neil alati - tavalised erilised inimesed. Aitäh teile!

Nägime mitmel korral Lumepüüsid ja lumel ka ahmi jälgi. Põhjapõtrade karjad liikusid seekord teistel trajktooridel kui meie.

Järgmine Halti matk → https://www.skift.ee/lapimaa2027